1D X ja D4: dünaamiline ulatus

Teises stuudiotestis, milles 1D X ja D4 vastakuti paneme, uurime dünaamilist ulatust ehk lihtsamini öeldes vaatame, kui palju kasutuskõlblikku infot on peidus nende kaamerate RAW failide varjualades ja helendites. Eelmised postid 1D X ja D4 teemal:

Fotograafina pole küllap raske ära arvata, kummalt pildipoolelt on rohkem lootust kujutist päästa:

Left half: 5 stops underexposed, right half: 3 stops overexposed

Vasak pool 5 stoppi alasäris, parem pool 3 stoppi ülesäris

Ka meil oli sellest ettekujutus olemas, aga miks mitte see ise ära proovida ja ühtlasi võrrelda erinevate kaamerate võimekust RAW failide üle- ja alasäris aladelt informatsiooni välja tuua.

Aga miks uurida just RAW faile, mitte JPG-sid? JPG failis iseloomustab iga põhivärvi intensiivsust igas pikslis arv vahemikus 0 – 255, ehk 256 erinevat võimalikku väärtust. RAW faili suudavad aga siin vaadeldud kaamerad salvestada kuni 16384 erinevat väärtust iga värvikomponendi kohta. See tähendab, et kui tekitame arvutis või otse kaameras JPG faili, viskame tegelikult ära suure hulga informatisooni, mida kaamera näha suutis.

Toome ühe natuke lihtsustatud näite pildi heledatest aladest. Ühel sellisel väga heledal alal võis kaamera näha erinevaid värvitoone vahemikus 16320 kuni 16384 – see on 64 erinevat tooni, mis võivad moodustada kujutises mingi detaili. Kui nüüd asume sellest kujutisest JPG-d tegema, peab kaamera suruma talle nähtavad 16384 erinevat tooni palju väiksemasse vahemikku, kus on võimalik eristada vaid 256 heledusastet. See tähendab, et kõik meie 64 erinevat väärtust vahemikus 16320 – 16384 saavad JPGs ühe ja sama väärtuse 255 – ehk siis tekib ühtlase heledusega ala ilma ühegi detailita.

Kui pildistasimegi ainult JPG vormingus, siis pole mingit võimalust neid “255″ väärtusi üksteisest eristada ega taastada neid 64 erinevat tooni, mida kaamera tegelikult nägi. Nii juhtubki siis, kui säritame mingi osa pildist üle ja üritame seda informatsiooni taastada JPG failist – ühtlane värvilaik seal, kus korralikult säritatud pildis oli detail / tekstuur.

Kui aga ülesäritatud pildist on olemas ka RAW versioon, saame arvutile anda käsu pigistada seal olevad 16384 tooni JPG 0-255 vahemikku natuke erineval viisil, nii et erinevad toonid helendites jääksid ikkagi mingil määral eristuvateks. Näiteks paremal olevast ülesäritatud RAW failist saime siiski kätte natuke pehmet ja karvast detaili.

Oluline on mõista, et RAW faili eelis ei seisne ainult valesti säritatud failide päästmises – paljudes igapäevastes pildistamisolukordades on nii palju kontrasti / dünaamilist ulatust (e. väga erinevaid heleduse väärtusi), et isegi RAW faili pole võimalik neid kõik salvestada selliselt, et säiliks detail nii kõige heledamates kui ka kõige tumedamates alades – mis siis veel JPG-st rääkida.

Niisiis asumegi uurima, kui palju kasutuskõlblikku infot suudavad meie testitavad kaamerad näha ja salvestada pildi varjualades ja helendites, et anda fotograafile võimalus seda infot lõplikus väljatrükis või JPG failis esile tuua.

2-stopise ülesäri tagasi tõmbamine

Kaks stoppi ülesäri paistab üldiselt täiesti päästetav – kõik kaamerad käituvad sarnaselt ja vahesid on raske näha. On siiski üks erand – ISO 50. Teadsime, et ISO 50 piltidel pole helendites kuigi palju mänguruumi ja nüüd oli võimalus see ära proovida. Erinevus ISO 100 ja ISO 50 on tõesti märgatav. Kõige suuremas hädas on üllatuslikult 1D X, helenditest on kogu detail kadunud; D600 saab hakkama kõige paremini, tema järel 5D Mark III. Aga ka parimad kaamerad kaotavad ISO 50 juures nii detaili kui ka värve.

Kahestopises ülesäris ISO 50 on väga sarnane 3 stoppi ülesäritatud ISO 100-ga ja see ongi loogiline – ISO 50 on kaameratel laiendatud ISO seade ja ISO 50 pilt tehakse tegelikult ära ikkagi ISO 100 juures ja kaamera ise tõmbab sealt ühe stopi säri tagasi.

Näha on ka seda, et ülesäritamine ja järeltöötluses säri tagasi tõmbamine vähendab nähtavat müra – ülesäritatud ja korrigeeritud ISO 12800 pilt näeb märksa vähem mürane välja kui õigesti säritatud variant. Kahjuks pole see siiski mingi imerohi – kui on küllalt valgust/ava/säriaega, et ISO 12800 juures kaks stoppi ülesäri saavutada, siis peakski pildistama ISO 3200-ga – need võrdluspildid on juba ühesugused. Aga ISO 3200 juures normaalselt säritades on palju väiksem risk pildi heledaid alasid lootusetult üle säritada / ära põletada.

Tom: Martini kirjutatud põhjalikule analüüsile lisaksin enda poolt paar lühemat kommentaari. Testimise käigus sai selgeks, et ülesäri “parandamine” järeltöötluses on võimalik kahe stopi ulatuses. Otsustasime ka seda, et ei hakka seda piiri eraldi kolmandikstoppide kaupa testima.
2-stopise ülesäri tagasi tõmbamine õnnestus väga hästi 5D Mark III puhul. Kahjuks mitte küll esikoha vääriliselt.

3-stopise ülesäri tagasi tõmbamine

Kui kahestopise ülesäri päästmine ei tundunud eriti raske, siis 3-stopine ülesäritus on pildi heledamaid osasid juba pöördumatult rikkunud. Ei mingeid pehmeid-karvaseid detaile 1D X-i +3 säriga pildil. D4 on pisut parem. Huvitaval kombel hakkab täiskaader-Canonite ja D4 piltides ülesäritatud detail paremini tagasi tulema, kui jõuame kõrgemate ISO-deni. Samavõrra ülesäritatud pildil on ISO 800 juures rohkem helendidetaili kui ISO 100 juures. Sellele meil polegi head seletust, nii et kui kellelgi on, siis see on kommentaarides teretulnud.

Sellise äärmusliku ülesäri juures muutub märgatavks, et kaotsi läheb juba ka värviinformatsioon – 7D paistab siin eriti probleemne. Põhjuseks on see, et kui mõni värv on nii kaugele ülesäritatud, et kõigi värvikomponentide väärtus on suurem, kui sensor salvestada suudab, siis pole meil informatsiooni, mis ütleks, mis oli värvikomponentide tegelik osakaal ehk reaalne värvus. Ja sellist ala järeltöötluses tagasi tõmmates saame tulemuseks neutraalse halli. D600 tundub siin kõige paremini värve hoidvat, kui vaadata näiteks kollaseid värviruute. Teistel kaameratel (D800 ehk välja arvatud) on need ruudud ilma mingi värvivarjundita hallid.

Kokkuvõttes paistab D600 helendites kõige rohkem detaili nägevat, vähemalt ISO 100 juures. 5D3 ei jää temast kaugele, kuid D4 ja D800 on juba sammukese nõrgemad. 7D ja 1D X on siin kõige suuremates raskustes. Kõrgematel ISO-del on Canonid rohkem sõiduvees, eriti 5D3. ISO 1600 juures leiab 5D3 helenditest rohkem detaili kui D600-l.

Tom: Endiselt juhib D600. Minu isiklikuks üllatuseks hoiab oma väärtuslikku teist kohta 5D Mark III. 1D X põleb aga meie ülepõlemise puhastustules heleda leegiga nagu 7D.

5-stopise alasäri üles tõukamine

Nüüd läheb asi huvitavaks ja kaameratele tulevad selged vahed sisse. Aga miks päästa nii tugevas alasäris pilte? Sest see on võimalik, vähemalt parimad kaamerad siin suudavad seda. Nüüd pole vaenlaseks ühtlaselt valgeks põlemine, vaid varjualadest välja hiiliv müra.

Kui 5D3 ja D800 2012. a. alguses avalikkuse ette toodi ja esimesed võrdlustestid veebi jõudsid, oli Nikoni eelis varjualade puhtuses tõeline ilmutus. Aga kas D4-l (mille sensor erineb üksjagu D800 omast) on samasugune eelis Canoni tippmudeli 1D X-i ees? Vastuse leiab siit. Kokkuvõttes pole D4 päris nii võimekas kui D800 ja 1D X on parem kui 5D3, aga ikkagi väga kaugel sellest, et Nikonitega konkureerida.

Rääkides teistest testitud kaameratest, siis D600 käib täpselt D800 jalajälgedes ja tema varjumüra madalatel ISO-del on selgelt parem kui mistahes Canonil mida hetkel osta saab. 7D on testi vanim mudel, kuid sellegipoolest paistab ta selles olukorras veidi vähem mürane kui 5D3. 7D-d vaevab aga väga märgatav “pattern noise” (korduvad vertikaalsed triibud) mis ei allu hästi tavalisele müraeemaldusele ja on piltidel väga silmatorkav.

Sony ja Nikoni eelis sensoritehnoloogias (millele Canonil praegu vastust pole) kahaneb, kui jõuame kõrgemate ISO-deni. Varjutõukamises jõuab Canoni 1D X Nikon D4 kandadele ISO 3200 juures, 5D3 püüab D600 kinni võib-olla veel natuke varem.

Jällegi tahaks rõhutada, et asi pole ainult tugevalt alasäritatud piltide päästmises. Selline eelis varjualade müras annab võimaluse kaamera dünaamilist ulatust maksimaalselt ära kasutada ja hoida helendeid ära põlemast, valides säri just nende järgi ja teades, et varjualadest on ikkagi võimalik kvaliteetset detaili välja tuua.

Paar sõna ka ISO skaala äärmuslikest otsadest. ISO 50 juures on tõesti vähem müra, nii et mõnikord on mõistlik seda kasutada, aga ainult siis, kui pole muret heledate alade ülesäritamise pärast. Rääkides kõrgematest ISO-dest – jah, tegelikult polnud sügavamat mõtet viiekohalisi ISO-sid veel 5 stoppi järeltöötluses tõugata, aga kui kedagi huvitab, kuidas näeks tänapäevase tehnoloogia juures välja ISO 6,5 miljonitsiin on teile vastus.

Tom: Kui juba lahkesti 6,5 miljoni ISO võimalustega kaameraid valida, siis mulle paluks üks D4. Nali naljaks, aga ISO 50 – 400 väärtuste puhul näitavad Nikoni kaamerad oma ülemvõimu (mis on maastikupildistajatele kindlasti mokkamööda). Hea, et me otsustasime testile lisada ka JPG näidised. Kvaliteedi armastajatele on põhjust veelkord kinnitada – pildista RAW faile!

Kokkuvõtteks

Pisutki aega viimasel aastal internetis veetnuna ei tulnud üllatusena, et Nikonitel on suur eelis varjualade puhtuses. See ongi võib-olla kõige selgem vahe pildikvaliteedis hetke täiskaaderkaamerate hulgas. Selle teguri olulisus sõltub mõistagi konkreetsest fotograafist ja küllap pole see omadus hädavajalik, kuid kindlasti on sellest kasu paljudes pildistamisolukordades ja jõulisema järeltöötluse käigus.

Ka see oli ette teada, et ülesäri tähendab palju tõenäolisemalt taastamatu detailiga pilti kui alasäri, aga oli huvitav näha, kust see piir täpsemalt jookseb. Testis tuli välja, et kaks stoppi ülesäri on reeglina päästetav, kuid juba üks lisastopp võib kaasa tuua ületamatu probleemi. Alasäri korrigeerimise võimalikkus sõltub rohkem konkreetsest kaamerast ja ISO-st, kuid eksimisruumi on ikkagi natuke rohkem.

Testitud kaamerate kohta saime teada, et nad üsna võrdsed, kui tegu on ülesäri korrigeerimisega, kuid Nikoni eelis varjualades on ilmselge ka kummagi tootja tippmudeli juures. D600 esines jälle tugevalt, nii üle- kui alasäriga toimetulekul, eriti arvestades seda, et tegu on Nikoni odavaima täiskaadriga. Canoni poolel oli 1D X selgelt tugevam varjualades, kuid 5D Mark III säilitas ülesäri korral paremini detaile.

Tom: Minu meelest on see meie ISO-testi kõige huvitavam osa. Suured tänud Martinile, kes suudab minust palju kauem piksleid piiluda ja seda ka huvitavalt kommenteerida. Loodan, et test pakkus mõtteainet paljudele lugejatele.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>