1D X ja D4: stuudios

Punased huuled. Jaanuar 2013 (Nikon D4)

Punased huuled. Jaanuar 2013 (Nikon D4)

Kergejõustiku võistlustelt naastes läksime stuudiosse.

Stuudiotes tehakse enamik vajalikke töid ära poolkaader või paremal juhul täiskaader kaameratega. Üldiselt on kliendid rahul ja ei oska midagi enamat soovida. Laiemat pilti silmas pidades on hea teada, et kaameraid saab jagada veel 35 mm täiskaader-, keskformaat- ning laiformaatkaamerateks. Ajalooliselt on välja kujunenud igale formaadile ka sobivaim žanr. Reportaaži ja dokumentalistika jaoks sobivad täiskaaderkaamerad, portreefotograafia jaoks keskformaatkaamerad ning maastiku pildistamiseks laiformaatkaamerad.

Huuled 2. Jaanuar 2013 (Canon 1D X)

Huuled 2. Jaanuar 2013 (Canon 1D X)

Seepärast tundsidki 1D X ja D4 end stuudios kammitsetult ja tegevuseta. Me ei hinnanud vääriliselt nende parimaid omadusi – kõrget kaadrisagedust ning puhtaid kõrgeid ISO väärtusi. Viisakalt täitsid mõlemad kaamerad fotograafi käsku ja pildid said kenad, kuid üsna madala resolutsiooniga. Pigem igatsesid mõlemad kaamerad ekstreemsporti või siis vähemalt pulmapidu jäädvustada.

Stuudios tundis end kodusemalt hoopis Nikon D800, mis jäädvustas piltidele hulgaliselt detaile.

Et kaameratele elu sisse ajada, muutsime teemat veidi põnevamaks:

Huuled 3. Jaanuar 2013 (NIkon D4)

Huuled 3. Jaanuar 2013 (NIkon D4)

Martin: tõsi ta on, et D4 ja 1D X-i eriomadused lähevad stuudios raisku – ilmastikukindlus pole reeglina oluline ja ülikõrgeid ISO-sid pole vaja, sest pildistatav valgustatakse enamasti piisavalt ära, et kasutada parema kvaliteediga madalamaid tundlikkusi. Väga kõrged kaadrisagedused pole ka vajalikud ja välkudega pildistades polegi võimalik neid kasutada, sest välkude laadimine ei suuda lihtsalt sammu pidada. Meie stuudiopildistamine toimus küll pidevate valgusallikate all, aga ikkagi polnud vajadust ega isegi mitte kiusatust seal kümmet kaadrit sekundis ragistada.

Pärast tervet päeva spordipildistamist nende profikerede ja siiski suhteliselt suurte ja raskete 70-200mm 2.8 zoomidega oli suur kergendus võtta stuudios ligi hoopis 5D Mark III 100mm makroga või veel mõnusam, D600 50mm fiksiga – nagu polekski midagi käes. Mitte, et 70-200 seda natuke suuremat ebamugavust mõnikord väärt ei oleks, tegu on väga hästi joonistava toruga:

Canon 5D Mark III + 70-200 F2.8L IS II

Stuudioludes teravustamisega ei jäänud kumbki väiksem kaamera hätta ja pildikvaliteet on puhtalt resolutsioonist tulenevalt vaat et paremgi kui “spordispetsialistidel”. Kuna mulle meeldib Lightroomis draamaslaiderit kaugemale lükata kui Toomasel, siis D600 näidispilt on selline:

Nikon D600 + AF-S 50mm F1.4 G

Nende väiksemate, ilma sisseehitatud akutallata keredega pikemalt portreeorientatsioonis pildistamisel võib randmeväänamine ehk pikapeale kurnavaks muutuda, aga vajadusel saab talla ju juurde osta; muus osas ei näe ma stuudiopildistamisel küll D4-l ega 1D X-il eeliseid, mis nende hinda ja kogukust piisavalt õigustaksid.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>